Neuropsühholoogia

Neuropsühholoogia tegeleb psüühiliste protsesside ja aju struktuuride ning funktsionaalsete süsteemide uurimisega, keskendudes sellele kuidas ajutegevus mõjutab psühholoogilisi protsesse ja käitumist. Neuropsühholoogial on ühisosa neuroloogia, neurokirurgia, psühhiaatria ja psühholoogiaga.

Kliiniline neuropsühholoogia tegeleb ajukahjustusele kaasuvate kognitiivsete häirete diagnostika ja raviga, uurides ajukahjustuste mõjusid inimese psüühilistele protsessidele (mälu, kõne, tähelepanu, sensomotoorsed ja täidesaatvad funktsioonid, ruumitaju).

Kognitiivne neuropsühholoogia lähtub kognitiivse düsfunktsiooni mudelist, püüdes leida häireid aju infotöötluse protsessis, mis on või pole otseselt seotud aju enda morfoloogilise kahjustusega.

Neuropsühholoogid töötavad inimestega, kellel esinevad neuroloogilisest häirest tingitud psüühilised või kognitiivsed kõrvalekalded ja/või tegelevad akadeemilise uurimistööga kognitiivse närviteaduse valdkonnas.

Neuropsühholoogia hõlmab nii neuropsühholoogilist hindamist (NP hindamine) kui ka taastavat neuropsühholoogiat.

Kõik, mida saab loendada, ei pruugi lugeda,
Kõik, mis loeb, ei pruugi olla loendatav.
(Albert Einstein)

Neuropsühholoogiline hindamine sarnaneb mõneti kognitiivse funktsiooni uuringule ning selle eesmärgiks on isiku käesoleva aja kognitiivse võimekuse teadasaamine. Erinevalt kognitiivse funktsiooni uuringust rakendatakse neuropsühholoogilist hindamist juhul, kui on teada, et mingi sündmuse (insult, ajutrauma, ajukasvajad, jmt) tagajärjel võivad kognitiivsed funktsioonid olla kahjustatud ning kahjustused võivad olla vaid üksikutes funktsioonides või nende osades – näiteks nägude äratundmise häire kui nägemistaju muus osas on häireteta või raskused oma elusündmuste meenutamisel sellal kui üldised faktiteadmised on kergesti mälust kättesaadavad.

Neuropsühholoogiline hindamine on vajalik näiteks vaimse tegevuse häiretest tingitud töövõime ja toimetuleku alanemise korral seisundi täpsustamiseks, diagnoosi püstitamiseks ja täpsustamiseks, ajukahjustusest tingitud kognitiivse kahjustuse hindamiseks ning ravi- ja neuropsühholoogilise taastusplaani väljatöötamiseks ning tulemuste hindamiseks.

Neuropsühholoogilise hindamise käigus on võimalik välja selgitada isiku kognitiivsed ressursid, määratleda tema kognitiivne profiil (tugevused/nõrkused). See annab võimaluse isikul endal ära tunda oma kognitiivseid puudujääke ja paremini säilinud/arenenud funktsioone ning sellest tulenevalt õppida tugevusi ära kasutades nõrkade kohtadega toime tulema, et need igapäevaelu võimalikult vähe häiriksid.

Kognitiivse tegevuse häirete korral võib olla vajalik viia Neuropsühholoogilist hindamist läbi korduvalt, et hinnata võimete taastumise dünaamikat (paranemine, halvenemine, kõikuv) ja muutusi erinevate kognitiivsete funktsioonide toimimise osas.

Neuropsühholoogilise hindamise käigus testitakse erinevaid kognitiivseid võimeid selleks loodud spetsiaalsete meetoditega. Kognitiivsed funktsioonid on täpsete hindamisprotseduuridega üksteisest eristatavad, kuid igapäevaelulises tegutsemises tihedalt läbipõimunud. Sellest tulenevalt võivad mõned hindamisprotseduurid tunduda kummalised või liiga lihtsad, kuid annavad hindajale olulist infot mõne funktsiooni toimimise või kahjustuse kohta. Pärast testide sooritamist võib psühholoogilt julgelt küsida, mida üks või teine ülesanne mõõtis ning milleks midagi oli tarvis teha.

Neuropsühholoogiline hindamine koosneb:

  • Kliiniline intervjuu ja info kogumine;
  • Testimine, enesekohased küsimustikud, emotsionaalse seisundi hindamine;
  • Tulemuste analüüsimine ja aruande koostamine;
  • Tagasiside patsiendile ning vajadusel ka lähedastele.

Taastava neuropsühholoogia eesmärk on erinevate ajukahjustuste tagajärjel tekkinud kognitiivsete funktsioonide puudujääkide kompenseerimine parimal võimalikul viisil, võttes arvesse patsiendi säilinud võimeid ja kahjustusele eelnenud seisundit. Töö hõlmab funktsioonide hindamist, individuaalse plaani koostamist ning selle elluviimist. Tegeldakse uute strateegiate õppimisega, et kahjustunud tegevusi uuel moel sooritada või ennast väliste abivahendite kasutamisega igapäevastes tegevustes abistada.

Sageli on mõistlik kaasata protsessi lähedased, kes saavad patsienti kodus harjutamisel aidata ning kohandada kodukeskkonda vastavalt olemasolevatele võimetele ja raskustele. Lähedastel võib olla raske harjuda muutustega patsiendi käitumises ning ka nende küsimused ja mured on võimalik läbi arutada.

Kasutatavad meetodid on välja töötatud teadusuuringutele põhinedes, ning on rakendatavad mälu, tähelepanu, kõne, visuaal-ruumiliste ja täidesaatvate funktsioonide kahjustuste korral.

Oodatud on patsiendid, kes on taastumas ajutraumast, insuldist või kellel on kognitiivsed funktsioonid häiritud mingil muul põhjusel. Samuti patsiendid, kellel on diagnoositud neurodegeneratiivne haigus ja kes soovivad õppida puudujääkidega paremini toime tulema.

Neuropsühholoogias lähtutakse rohkem üksikutest funktsioonidest kui üldisest võimekusest.

Kognitiivsed funktsioonid pole otseselt vaadeldavad, vaid neid järeldatakse käitumisest (testisooritusest). Käitumine on määratud mitmete võimete poolt samaaegselt ehk me kasutame erinevate tegevuste sooritamiseks sageli mitme funktsiooni abi.

Erinevad kognitiivsed funktsioonid

  • Üldine orientatsioon on võime end lokaliseerida ajas, ruumis ja isikus.
  • Vaimse töö tempo all mõeldakse isiku aktivatsioonitaset, vaimsete ja/või motoorsete vastuste andmise kiirust.
  • Tähelepanu on võime selektiivseks tajuks, selle fokuseerimine, hoidmine, jagamine ja ümberlülitamine teistele stiimulitele.
  • Mälu (üldmõistena) abil salvestatakse, säilitatakse, taastatakse ja kasutatakse omandatud oskusi ning teadmisi.
  • Lühimälu on vastuvõetud info lühiajaline hoidmine teadvustatuna.
    Õppimine on teadmiste ja oskuste omandamine ning nende salvestamine pikaajalisse mällu.
  • Pikaajaline mälu on info püsiv säilitamine ja võime taastada varem omandatud teadmisi ning läbielatud sündmusi.
  • Töömälu on süsteem info lühiajaliseks hoidmiseks ja sellega manipuleerimiseks.
  • Sensomotoorsed võimed koosnevad:
    • sensoorne taju (sensoorsete stiimulite äratundmine ja tõlgendamine) ning
    • motoorsed võimed (võime sooritada teatud lihasliigutusi ja neid koordineerida, et jõuda kavatsetud eesmärkideni)
  • Visuokonstruktiivsete võimete all mõeldakse järgnevaid funktsioone:
    • Visuaalne taju – võime eristada pildilisi ja sõnalisi/sümbolilisi stiimuleid
    • Ruumitaju – võime mõista asukohti ja nende omavahelisi suhteid, suundi ja objektide liikumist ruumis.
    • Konstruktiivsed oskused – mitmeosaliste/käeliste tegevuste sooritamise oskus, tajuandmete ja motoorsete vastuste kombineerimine mingiks tegevuseks.
  • Täidesaatvad võimed on üldnimetus protsessidele, mida kasutatakse eesmärgipäraseks käitumiseks. Need koosnevad võimetest seada eesmärke, teha valikuid, luua plaane nende elluviimiseks ja neid realiseerida, leida alternatiive eesmärkide ja tegevuste osas jne.
  • Keele ja kõne all mõeldakse sõnalist osa kuulmistajust, mis on võime vastu võtma helilist infot, eristama keelele omaseid helisignaale ja mõistma nende tähendust.
  • Intellektuaalsed funktsioonid, mõtlemine on üldnimetus mentaalsetele operatsioonidele, mis seostavad omavahel infoühikuid nii selgelt väljendunult kui varjatult.