Kuidas aidata depressiivset teismelist?

Loomuliku arengu ja teismeea kriiside taustal võib ebasoodsate sündmuste ja läbielamiste koosmõjul kujuneda depressioon. Kõrvaltvaatajal võib olla raske teha vahet, kas tegemist on arengukriisi või meeleoluhäirega. Teismeline ise tajub muutust ning enamasti on abi saamisest huvitatud.

Teismeiga iseloomustavad märksõnad on energia, spontaansus, ambivalentsus. Enesekontrolli psühholoogilised mehhanismid ei toimi võrreldes tundelise aktiivsusega eriti hästi. Vastuolulisus nii mõtetes, tunnetes kui ka tegutsemises on normaalne, kuid seda on raske taluda nii noorel endal kui tema lähedastel. Psühholoogilist kaugenemist vanematest võib tajuda võõrandumise või hülgamisena. Lapsepõlve lõppemise kogemine võib tuua kaasa sügava kurbuse. Lähisuhted võivad kiiresti vahelduda, kuid tundeskaala on väga intensiivne. Sooidentiteet kujuneb uuel tasandil. Noore minapilt kujuneb erinevate psüühiliste protsesside koosmõjus, endast aru saada ja teistele mõistetav olla pole kerge. Nooruk esitab endale eksistentsiaalseid küsimusi: „Kes ma olen? Mis on elu mõte?“

Oluline on tunda ära depressioonile viitavaid tundeid ja sümptomeid. Depressiooni peale peab mõtlema, kui teismelisel esinevad järgmised tunded ja sümptomid:

  1. kurbustunne on püsiv, hakkab kergesti nutma;
  2. ei suuda meenutada, millal viimati rõõmustas, end õnnelikuna tundis;
  3. on ärev ja muretsev;
  4. on vähese energia ja pealehakkamisega;
  5. tüdineb kergesti ja kaotab huvi, tegutsemistahe on vähenenud;
  6. ei suuda keskenduda, koolis hakkamasaamine on halvenenud;
  7. ei soovi eriti sõprade ja/või perega suhelda;
  8. läbisaamine sõprade, õpetajate ja perega on halvenenud;
  9. söögiisu on kehv või sööb pidevalt, ei suuda söömist lõpetada;
  10. magab kummalistel aegadel;
  11. enesehinnang ja enesekindlus on madalad;
  12. on vihane, tusane või kergesti ärrituv;
  13. suhtub väga negatiivselt asjadesse, mis varem meeldisid;
  14. tunneb süütunnet ja süüdistab ennast ebatavalisel määral;
  15. esineb valusid ja kaebusi, mis ei näi tulenevat ühestki kehalisest haigusest.

Kõik need tunded ja sümptomid võivad lühiajaliselt esineda igal lapsel. Kui neist kolm või enam esinevad samaaegselt ja pikema aja kui paari nädala vältel, siis võib see olla depressiooni märk.

Depressioonile viitab noore käitumise muutumise ulatus, raskused ilmnevad mitmes vallas: koolis hakkamasaamine halveneb, trennid ja huvitegevused jäävad kõrvale, sõpradering muutub.

Samas, paljudel depressiivsetel noortel on tugev kohusetunne ning nad pingutavad palju, et koolis edukus säiliks, vanem aga näeb kõrvalt, et õppimiseks kuluv aeg aina pikeneb, lapsel on mitmeid kehalisi kaebusi, uni ja isu on kadunud.

Sageli esineb depressioon koos ärevushäirega, noor kurdab pidevat pingetunnet, n-ö värinat kehas või siis paanikahooge. Nii depressiooni kui ka ärevuse sümptomid omakorda valmistavad noorele kannatusi ja hirmu, et tervis läheb järjest halvemaks. Depressiooni ja ärevushäire hindamiseks võib kasutada EEK-2 küsimustikku. Selle tulemusi on vaja täiendada noort küsitledes, andes talle võimaluse kaebustest pikemalt rääkida.

Tihti on depressiooni tekkepõhjust leida keeruline

Depressiooni põhjustanud sündmuste jada ei ole lihtne taastada. Tavaliselt on kuhjunud erinevad eluraskusused: koolikiusamine; kodused probleemid (vanemate omavahelised halvad suhted või lahutus, vanema krooniline alkoholitarvitamine, vanemate haigused, pere rahamured, teise kohta kolimine); pettumused lähisuhetes või sõpradega suhtlemisel; kehalise, seksuaalse või emotsionaalse ahistamise ohvriks langemine; halb kehaline tervis või spordivigastused, mis ei lase meeldiva tegevusega edasi tegeleda, mured seoses kehakuvandiga; pereliikme, sõbra või ka lemmiklooma surm. Põhjuseid võib olla palju ja vahel näib depressioon tekkivat kui n-ö välk selgest taevast – noor tunneb ennast väga halvasti, kuid ühtki sündmust või olukorda, mis võiks olla selle põhjustanud, ta ei tunneta.

Depressiivsel noorel võib esineda ohtlikku käitumist:

  1. enesevigastamine;
  2. suitsiidimõtted, suitsiidiplaanid, suitsiidikatsed;
  3. alkoholi ja/või narkootiliste ainete tarvitamine, tubaka suitsetamine;
  4. ohtlike asjade tegemine ilma tagajärgedele mõtlemata (nt tee ületamine ilma vaatamata, öine väljas hulkumine);
  5. depressioon võib ohtlikku käitumist nii põhjustada kui ka süvendada.

Lühikese psühhosotsiaalse sekkumise metoodika

Depressiivne noor vajab lisaks medikamentravile kindlasti psühholoogilist abi: nõustamist ja psühhoteraapiat. Kui aitaja on kindel, et noor ei ole otseselt ohus – ei vaja vägivallaohvrina kohest välist sekkumist, ei ole suitsiidiplaanidega –, siis on vaja planeerida nõustamine ja koostada realistlike eesmärkidega raviplaan. Eesmärgid oskab esile tuua teismeline ise, kui temalt küsida, missuguseid muutusi ta kõigepealt vajab ja ootab.

Kohtumiste struktureerimiseks võib soovitada Cambridge’i ülikoolis koostatud lühikese psühhosotsiaalse sekkumise (LPS) (Brief Psychosocial Intervention) metoodikat, mille autorid on dr R. Kelvin, dr P. Wilkinson ja prof I. Goodyer.

LPS on nõustamise metoodika, mida võib viia läbi nii arst, õde kui ka psühholoog. LPS-i läbiviimiseks ei ole vaja psühhoterapeudi väljaõpet. LPS-i teoreetiline pool koosneb erinevatest teemadest, mille läbiarutamine aitab depressioonist paranemisele kaasa.

Sekkumise läbiviimiseks on vaja planeerida vähemalt kuus kohtumist, igal kohtumisel keskendutakse 1–2 teemale. Kohtumised ei pea olema pikad, piisab ka 30 minutist. Soovitatav on esimesed neli kohtumist teha neljal järjestikusel nädalal, järgmised kahenädalase vahega. Oluline on hoida kohtumistel sõbralikku ja asjalikku õhkkonda, keskenduda olevikule, praegu toimuvatele sündmustele, olla patsiendi suhtes hooliv ja toetav, kindlustunnet pakkuv.

Tähelepanu vajab nooruki vanemate kaasamine LPS-nõustamisse. Vanemate mure lapse tervise pärast tuleb ära kuulata. Teismelise ravi edukus sõltub omakorda palju sellest, kuidas vanemad õpivad mõistma oma last, depressiooni olemust ning lapse toetamise võimalusi. Sageli on vanemad eelnevat olnud nõudlikud ning vajavad aega mõistmaks, et nõudlikkusest loobumine ei ole allaandmine, vaid hoolimine. Olenevalt varasematest peresuhetest sobivad vahel LPS-sessioonid teismelisele ja tema vanemale koos, vahel vajab kumbki eraldi nõustamisaegu.

LPS-i aruteluteemad.

  1. Teadmised ja selgitused depressioonisümptomite ja negatiivsete mõttetsüklite kordumise ning depressiooni neurobioloogiliste aluste kohta. Negatiivsete mõttetsüklite mõistmine aitab noorel oma sümptomeid ja kuhjuvaid probleeme kõrvalt vaadata ning mõelda, kus on n-ö nõrgim lüli, missuguse olukorra muutmine võiks kõige kergemini õnnestuda ja kuidas seeläbi tsükkel katkestada. Depressiooni neurobioloogiliste aluste mõistmine aitab muuta sümptomite avaldumise põhjuslikuks ning vähendada noore silmis olukorra fataalsust. Teadmised aitavad noorel olla enda suhtes leebem. Endast hoolimine on esimene samm suurema enesekindluse, parema enesehinnangu ja selle kaudu ka parema toimetuleku suunas. Teadmised võimaldavad noorel lähedastele ja koolikaaslastele selgitada, milles tema probleemid seisnevad ning et tegemist ei ole laiskusega.
  2. Mõtete kõrvalejuhtimine võib aidata depressiooniringist väljuda, see ei ole probleemide vältimine. Noorele võib tunduda, et ta peab oma mõtted lõpuni mõtlema, kuid neid on nii palju, et sellest tegevusest on vaja pausi. Nii ongi vaja koos noorega mõelda, mis võiks olla temale sobiv mõttepaus, kas jalutuskäik, joonistamine, koristamine? Kõik sobib, mida vaid noor ise välja pakub.
  3. Liikumine ja kehaline aktiivsus. Tahtejõu ja huvi kaotanud noorel pole lihtne selle teemaga kaasa tulla. Pole vaja teha midagi erilist, oluline on teha lihtsalt midagi, mis aitab depressiivset tunnet hajutada. Hea on arutada, kas liikuda, näiteks jalutada, saab mõne pereliikme või sõbraga koos. Vältida tuleb tagant sundimist, pigem rõhutada, et liikumisest rääkimine on esimene samm regulaarse liikumisharjumuse suunas.
  4. Korrapärane ja tervislik toitumine. Ebastabiilne toitumine mõjutab veresuhkru taset ja sisemise tundemaailma üldist stabiilsust, keskendumist ja meeleolumuutustega, näiteks vihastamisega, toime tulemist. Noorega arutledes saab leida võimalused, kuidas ta saab hakata sammhaaval tervislikumalt toituma. Vahel on abi ka nutirakendustest, mis annavad teada, et vaja on vett juua, vaja on süüa.
  5. Uni. Häiritud unerütm ja une kehv kvaliteet on depressiooni üks põhiprobleem. Unerütmi saab korrastada samm-sammult, keha sisemise kella häälestamisel tuleb olla kannatlik. Une jälgimiseks on samuti mitmeid kasulikke nutirakendusi, mis aitavad unerütmiga järge pidada. Meelde on vaja tuletada unearstide soovitust, et vähemalt tund enne magama minekut on vaja sulgeda kõik ekraanid, ka telefoni oma. Õhtused lõõgastavad tegevused, nagu duši all käimine, lõõgastus- ja hingamisharjutused aitavad kaasa une kvaliteedi paranemisele.
  6. Alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamisest hoidumine. Ainete toimetest on noored tavaliselt hästi informeeritud, küsimus on selles, kuidas praeguses olukorras joove noorele mõjub ning miks on mõistlik seda vältida.
  7. Nutiseadmete ja arvuti kasutamise hügieen. Nutiseadmete kasutamisest rääkides on vaja suunata noort märkama enda harjumusi ja vajadusel aidata tal planeerida, kuidas seadmevaba aega ööpäevas pikendada.
  8. Lõõgastusharjutused. Jooga ja erinevad meditatsiooni-, mindfulness’i tehnikad hõlmavad hingamisharjutusi, lihaste venitamist ja lõdvestamist, teadlikku mõtete juhtimist ning on tõendatult ärevust leevendava, keskendumist soodustava ja rahustava toimega. Aidake noorel mõelda välja, kas talle meeldib minna joogagruppi või vaadata harjutusi Youtube’ist või leida mõni muu viis harjutuste õppimiseks. Hea on lihtsaid hingamisharjutusi teha koos noorega kohtumise ajal.
  9. Suhted. Suhteprobleeme on väga erinevaid, siia alla kuuluvad lahkuminekud, sõprade ärakolimine, kiusamine, seksuaalsuse ja sooga seotud probleemid, peresisesed ja vanematevahelised pinged ning palju muud. Suhetega seotud teemad on sageli nii mitmetahulised, et jäävad läbiarutamiseks psühhoteraapiasse. Nõustamisel saab pakkuda turvalist kogemust suhetest rääkida.
  10. Suitsiidimõtted, -plaanid ja -katsed, enesevigastamine. Need on rasked teemad, mis vajavad selget ja rahulikku käsitlemist. Oluline on nende kohta küsida nii, et noor tunneks, et teda kuulatakse. Sageli on suitsiidimõtted ja enesevigastamine noore jaoks seotud häbi ja süütundega, mistõttu on neist raske rääkida. Suitsidaalsus, enesevigastamine ja depressioon võivad esineda nii koos kui ka eraldi. Nooruki suitsiidimõtted võivad olla ka seotud tema arengulise kriisiga, raskusega ühest arenguetapist teise liikuda. Võimalus rääkida oma suitsiidimõtetest võib olla väga oluline selleks, et mõtted saaksid lõpuni mõeldud ning kaoks vajadus neid päriselt teostada.
  11. Loominguline eneseväljendus. Igasugune loominguline tegevus aitab depressioonist paranemisele kaasa. On vaja julgustada noort tuletama meelde, kas ja mil moel on ta end kunagi loominguga tegeledes hästi tundnud. Siia sobib kõik, mis on ise tehtud: joonistamine, muusikaga tegelemine, tantsimine, käsitööga tegelemine, toidu valmistamine. Kriipsuke paberil on tubli saavutus, kiusajatest kirjutatud räpp annab palju jõudu juurde.

LPS-nõustamise järel saab noore vajadusel suunata psühhoteraapiasse.


Vaimse tervise teemal on ilmunud palju raamatud, siinkohal võib soovitada kolme.

  1. Daniel J. Siegel „Ajutorm. Teismelise aju jõud ja siht“ Helios; 2018.
  2. Roslyn Law „Kuidas aidata depressioonis noori?“ Pilgrim; 2019.
  3. Anders Hansen „Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad“ Varrak; 2018.

Häid materjale psüühikahäirete kohta on peaasi.ee lehel, inglise keeles on sarnane veebileht www.minded.org.uk.


Artikli autor on dr. Piret Visnapuu-Bernadt, lastepsühhiaater, laste ja noorte psühhoanalüütiline psühhoterapeut. Artikli valmimist toetas Lundbeck Eesti AS

Avaldatud ajakirjas Perearst oktoober 2019