Uuringud

Kognitiivsete funktsioonide uurimise eesmärgiks on võimalike kognitiivsete defitsiitide ulatuse määramine ja diferentsiaaldiagnostiliste küsimuste lahendamine. Näiteks juhul, kui on tekkinud küsimus, kas tegemist on orgaanilise või funktsionaalse defitsiidiga (dementsus või depressioon; krooniline intoksikatsioon või primaarsed mäluhäired; arenguhäire või spetsiifilised õpiraskused lastel).

Inimesed pöörduvad sageli kurtes mälu halvenemist või keskendumisraskusi. Kognitiivsete funktsioonide hindamine aitab välja selgitada, kas tegemist on tõepoolest mäluprobleemiga või jääb uus info halvasti meelde hoopis näiteks ärevusest tingitud keskendumisraskuste või häiritud tähelepanu tõttu.

Kognitiivse funktsiooni hindamine koosneb:

  • patsiendi informeerimisest;
  • uuringu eesmärkide selgitamisest;
  • intervjuust koos varasema haiguskäsitluse ja abiuuringute andmetega;
  • testimisest;
  • kokkuvõtete tegemisest;
  • patsienti uuringu tulemustest teavitamisest.

Esmane intervjuu on oluline, kuna võimaldab täpsustada haiguse varasemat kulgu, diferentsiaaldiagnostilisi küsimusi, haigustunnuste muutusi ajas, inimese senist professionaalset ja igapäevaelulist toimetulekut, ravi efektiivsust, edasise testimise vajalikkust ja sobivate testide valikut. Testimisel valitakse kas ühe konkreetse (häiritud) funktsiooni mõõtmine või täismahus kõiki kognitiivseid funktsioone hindav kompleksuuring. Viimase variandi puhul on võimalik otsustada ka inimese säilinud psüühiliste funktsioonide üle.

Kõigi funktsioonide kaardistamine aitab lisaks probleemi täpsustamistele vajadusel paremini kavandada individuaalset neuropsühholoogilist rehabilitatsiooni taastava neuropsühholoogia meetodeid kasutades. Selgitatakse välja, kas on tegemist põhihaigusele kaasneva või sellele lisanduva probleemiga ja milline on igapäevaeluga toimetulek. Vajaduse korral antakse patsiendi nõusolekul infot ka lähedastele, kes saavad omakorda olla abiks patsiendi igapäevaelu paremal korraldamisel, võttes arvesse vajalikke kohandusi.

Isiksushäired on sügavad ja püsivad käitumismustrid, mis panevad inimest ühetaoliselt jäigalt reageerima erinevates isiklikes ja sotsiaalsetes olukordades ning võivad ilmneda inimese mõtlemis- ja tajumisviisis, emotsioonides ja suhtlemisstiilis. Selline väärkohanenud stiil erineb oluliselt kultuuri tavapärasest normist, häirib eluga toimetulekut ning toob kaasa raskusi nii inimesele endale kui tema lähedastele. Sellest tulenevalt võivad isiksusehäiretega kaasneda depressioon, ärevus või teised psüühikahäired. Isiksusehäiretele viitavad jooned ilmnevad harilikult juba lapse- või noorukieas ja püsivad ka täiskasvanuna.

Isiksuseuuringu tulemused annavad olulist informatsiooni diferentsiaaldiagnostiliste otsuste langetamiseks ning järgneva psühhoteraapia kavandamiseks ning läbiviimisel arvestamiseks.

Isiksuse uuring koosneb:

  • kliinilisest intervjuust;
  • testide läbiviimisest;
  • struktureeritud diagnostilisest intervjuust;
  • tulemuste analüüsist ja kokkuvõtte vormistamisest;
  • patsiendi uuringu tulemustest teavitamisest.