Meie töös on kaks suunda: diagnostika ja psühhoteraapia.
Ootame kuni 5-aastaseid lapsi koos vanemate või hooldajatega. Mured võivad olla seotud lapse arengu või käitumisega: näiteks last on raske rahustada, tal on kehv meeleolu, ta on tujukas, mäng ei suju, mured on söömise või magamisega või on tekkinud kahtlus, et laps on autistlik, hüperaktiivne, tema areng on eakohasest aeglasem.
Diagnostilise tervikpildi sõnastamiseks vajalik kohtumiste arv on individuaalne, tavaliselt vajame vähemalt nelja kohtumist.
Esmalt toimub kliiniline intervjuu, kus keskendume lapse varase arengu kõigile üksikasjadele. Räägime sündmustest pere ja lapse elus, mis on võinud lapse seisundit mõjutada. Uurime, milline on lapse päevakava, kas laps magab piisavalt, millised on tema söömisharjumised. Intervjuu lõpus teeme uuringute plaani.
Uurime lapse arengu eakohasust ja võimalike psüühikahäirete sümptomite avaldumist ning pöörame tähelepanu lapse ja vanema omavahelisele suhtele.
Uuringutel kasutame kliinilist vaatlust, mitmeid erinevaid testikomplekte ja struktureeritud intervjuusid. Testimise käigus hindame lapse arengu erinevaid tahke: kognitiivset arengut, kõne ja motoorika arengut ning sotsiaal-emotsionaalset arengut.
Diagnostilise tervikpildi sõnastamisel kasutame lisaks RHK-10-le ka DC: 0-5 (Diagnostic Classification of Mental Health and Developmental Disorders of Infancy and Early Childhood).
Uuringute kokkuvõtte põhjal anname ravi- ja rehabilitatsiooni soovitused.
Psühhoteraapias kasutame psühhoanalüütilist mõtteviisi. Psühhoteraapia toetab lapse arengut, lapse ja vanema vastastikust suhet ja vanema vanemlike oskuste arengut. Väikesed lapsed osalevad teraapias koos oma vanemate või hooldajatega, seda nimetatakse vanema-lapse teraapiaks. Psühhoanalüütiline teraapia on efektiivne sekkumine erinevatel põhjustel kujunenud raskuste puhul, häiritud võib olla turvalise kiindumussuhte kujunemine vanema ja lapse vahel.