Psühhiaatrias on põhilisteks uurimismeetoditeks psühhiaatriline intervjuu ja vaatlus. Lisaks tehakse vajadusel ka psühholoogilisi uuringuid ja närvisüsteemi visualiseerivaid uuringuid nagu peeaju kompuutertomograafiline uuring, magnetresonantstomograafiline uuring jms. Vajadusel tehakse teisi täpsustavaid kehalisi uuringuid.
Keerukamate psüühikahäirete diagnoosimisel on väga oluline koguda isiku kohta infot ka tema lähedastelt ja teistelt spetsialistidelt, kes isikuga kokku puutuvad. Igasugune info kogumine toimub ainult patsiendi enda nõusolekul.
Psüühikahäirete raviks kasutatakse tänapäeval valdavalt medikamentoosset ravi ja erinevaid psühhoteraapia meetodeid. Teatud juhtudel rakendatakse ka neuromoduleerivat ravi nagu elekterimpulssravi ja transkraniaalne stimulatsioon alalisvooluga. Raviplaan on arsti ja patsiendi vaheline kokkulepe.
Eestis reguleerib psühhiaatrilise abi osutamist, lisaks muudele õigusaktidele, ka „Psühhiaatrilise abi seadus”. Psühhiaatrilise abi saamine on üldjuhul vabatahtlik. Psühhiaatrile pöördumise alusel ega põhjusel kedagi „represseerima” ei ole õigust hakata ja mingit „arvele võtmist” ei toimu juba aastakümneid.
Tervishoiu asutusel on patsiendi kohta õigus väljastada infot kolmandatele isikutele vaid äärmiselt kitsastel, seadusega ettenähtud, juhtudel. Lähedastel, töökaaslastel, tööandjatel, advokaatidel, nõustajatel, sõpradel, tuttavatel jne ei ole õigust saada raviasutusest isiku kohta käivat infot ilma isiku enda nõusolekuta.